Eelmisel korral (mais 2011) Pariisi lennates lehitsesin
Estonian Airi parda-ajakirja ja lugesin sealt juhtumisi just ajakohast lugu frankofiil
Lauri Leesi Pariisireisi soovitustega. Või mis nüüd kohast, see linn, kus tema oma seitsekend korda käinud on, on hoopis teine kui see kui see Pariis, kuhu mina ikka ja jälle uuesti läheksin.
Mis näitab, kui kapitaalselt erinevaid elamusi sealt linnast on ikka võimalik saada. Variante on veelgi, gurmaanide Pariis kasvõi, või alternatiivmuusika Pariis või klubielu Pariis või... ma ei tea, ehk ka näiteks parkuurijate Pariis? Igatahes musjöö Leesi artikkel jättis üsna kummalise ja naeruväärse mulje - sel ajal kui see linn kubiseb moodsast elust, klassikalisest ja tänapäevasest kunstist ja arhitektuurist ning minusuguste rõõmuks ka maailma parimatest koomiksi ja
lowbrow kunstnike näitustest, droolib tema endiselt mingeid idiootseid
Moulin Rouge'e, antiikset estraadilaulu ja neid kõige paduprimitiivsemaid turistilõkse. Aga eks igalühel olegi omaenda Pariis, lihtsalt tema (ja kardan ka, et läila filminikerdaja
Woody Alleni) Pariisid ei pakuks mulle küll mitte midagi. Vähemalt mitte põhjust uuesti tulla.
Mis siis tänavusest reisist meelde jääb? Seekordne omapäi ja korteriüürimisega käik oli juba viies, kusjuures lühem kui varasemad - olime kohal seitse ööd, mis tähendab vähem kui seitset päeva tegutsemist. Nägime mõningate kunstnike originaale -
Frank Miller,
Cromwell,
Lostfish, vaatasime ka
Helmut Newtoni fotonäitust ja muidugi
Tim Burtoni suurt ülevaadet. Üsna mitu näitust jäi nägemata, kuna lihtsalt ei klappinud liikumisgraafikutega, suurtesse ja varem korduvalt külastatud muuseumeisse aga ei viitsinud lihtsalt minna. Kuigi oleks ju võinud... Kõige rohkem on kahju
Robert Crumbist, sest selle mehe originaale oleks küll tahtnud näha. Aga mis teha... Siit õppetund - oleks hea kui reisi lõpuots oma järelnoppimistega ei langeks pühadele või neile nädalapäevadele, kus muuseumid-galeriid kinni.
Nägin ära ja lehitsesin üle suure hulga raamatuid, ostsin ka nii mõnegi. Nagu ikka, oli osa juba varem valmis vaadatud, aga tuli ette ka üllatusi - näiteks "
Carmeni" väga šefi joonega (ja digitaalselt?) tehtud adaptsioon. Kahes raamatus on signeeritud ja nummerdatud
ex libris, kahes raamatus on autorite originaaljoonistused. Alloleval pildil on lisaks raamatusaagile ka üks ajakiri - "
dBD"
Moebiuse mälestusnumber, milles muuhulgas 100 kunstniku
homage-pildid.
Lisaks sain ka mõned
ex librised, mida prantslastel ikka kombeks teha. Üks oli raamatuga kaasas, ühe sain küsimise peale raamatupoest tasuta, neli ostsin koomiksipoest ja üks ootas mind peale aastatagust raamatuostu. Neli neist on ka signeeritud. Seesugused odavad raamatulisandused on ka meiesugustele ääremaalastele tegelikult kõige lihtsam viis mõne lemmiku signatuur saada - tuleb lihtsalt teada, kust neid leiab.
Mida ma siis oma kogemuste põhjal pariisireisijale soovitaksin? Esmalt seda, et kui on plaan kohal olla rohkem kui neli päeva, tasub kindlasti mõelda hotelli asemel korteri üürimisele - pesumasin, pliit,
wi-fi ja muu on ikka väga oluline eelis. Tunne on ka hoopis teine ja hind võib olla isegi odavam. Lisaks soovitan ma mõelda oma huvidele ja lisaks mõnele asjalikule raamatule (
Eyewitness Travel seeria, "
Little Black Book of Paris" jt.) enne reisi kindlasti ka netisaite kammida - alati on kasulik juba kodus kokku panna nimekiri hetke
huvitavamatest näitustest ja
esinemistest. Kiigata tasub ka
FNAC-nimelise keti leheküljele, sest pole üldse välistatud, et saate võimaluse poes tasuta mõne muusiku esinemist näha.
Mis vaatamisväärsustesse puutub, siis tegelikult võiks alati ka mõnda kõrgemasse kohta ronida. Meil jäi see seekord tegemata, kuigi
Araabia Instituudi katus on juba mitu korda plaanis olnud.
Jumalaema Kiriku torni ja
Võidukaare kõrval soovitaksin eelkõige sellist silmatorkavat kohta kui
Montparnasse'i torn, kus saate linnavaadet nautida kahesaja meetri kõrguselt nii läbi klaasakna kui ka päris katuselt. Pluss on see, et saate pildile ka
Eiffeli! :)
Ja lõpuks - kui reisist langeb suur tükk ühte nädalasse, tasub kindlasti kaasa võtta foto ja mõelda üksikpiletite asemel esmaspäevast pühapäevani kehtiva
Navigo peale - selle saab osta kohe CDG rongijaamast. Tuleb odavam ja mugavam!
PS: Kojulend sujus sujuvalt, lennuki start küll pisut hilines, aga 29. mail umbes kell 15:20 olime tagasi siin varakevadiselt tuulises ja kõledas Tallinnas. Kas akud said laetud? Arvan, et said küll. Vähemalt aastaks.